Niisiis ma käisin lendamas. Lennukiga, kui kedagi huvitab. Tallinnast Kuressaarde. Lihtsalt, et lennata ja kriipsutada lõpuks ometi maha esimene peatükk minu tolmu koguva bucket listi põhjatuna näivast kogumist. Ma ei ole nõudlik inimene, niisiis nõuan ma endalt võrdlemisi tehtavaid asju. Pigem tagasihoidlikud: raamatu väljaandmine, Eurovisiooni loo kaasautoriks olemine, Nihilist.fm’i taasloomine, maja ehitamine, armumine…

Lennukiga lendamine, seejuures mitte piloodi vaid reisijana, oli nendest kõigist kõige lihtsamini teostatav ning seisis ainult kahe psühholoogilise tõkke taga – kas ma julgen lennata? ja kas ma julgen tegelikult ka lennata? Lennukid on olnud minu kireks ning imetlusobjektiks juba aastakümneid, ma austan neid ja kardan ühtaegu. Ma ei tea täpselt mida ma kardan, aga midagi ikka. See on veidi nagu kui sa pole veel seksinud ja siis esimesel korral… kaine peaga… huuh. Pigem tahaks minema joosta ning oksendada. Üks oli kindel, ma ei kavatse lennata üksi. Pidin leidma kellegi, kellega seda kogemust jagada. Niisiis tõmbasin enda telefoni Tinderi. Aplikatsiooni, mida kutsutakse ka läbi lillede prügikastiks. Mina kutsun. Mõtlesin, et leian kellegi, kes näeb välja sõbralik ja pakun välja, et lendame. Lihtsalt vali koht, mina maksan, olen Tallinnast, tere. Samas jõuliselt lootes mitte välja paista nagu yet another sexual predator. Noh… ma ei pidanud kaua vingerdama, sest üsna ruttu sai selgeks, et ükski neist tulikuumal rannaliival alkoholi eksponeerivatest näitsikutest ei sisendanud mulle ei head usku ega turvatunnet. Aga kus häda kõige suurem, seal eksnaine kõige lähem. Kirjutas Siki ja pakkus välja, et kuule, sõidame Saaremaale, ma pole ka kunagi lennukiga lennanud. Ja te teate muidugi kõik, mida ma sel hetkel mõtlesin… ma saan keppi. Sest, kui su eksnaine, olgugi, et nüüd õnnelikus abielus, tuleb sinuga vabatahtlikult mandrilt ära ja ööbib sinuga samas toas ja kasutab spas sama basseini… I mean.. come on. Ma annan endale need mõtted andeks, aga mida ma tegelikult endale tõotasin oli see, et mis iganes juhtuks ja kui purju ma oma kaaslase ka joodaks – ma ei initseeri midagi, ma ei astu kellegagi koalitsiooni ja kõik, mis mul on, hoian kindlalt püksis. Mõeldud tehtud. 

Jõudsime lennujaama, läbisime esimest korda elus turvaväravad, metallidetektori, lõhkeaine inspektsiooni, nännipoed, musta tiibklaveri, veel ühe isikutuvastuse ja olime viimaks valmis pardale asuma.
Lennuk väljastpoolt on meeliülendav ja hingemattev vaatepilt, olgu ta siis väike neljaistmeline Cessna või moemekade vahel eliitperseid lennutav Boeing 777. Lennuk seestpoolt on mikrobuss. Ei mingit glamuuri, jalaruumi ega tasuta vahuveini. Istutasime end hoolega eelvalitud istmetele, mina vahekäigu poole. Seda väga lihtsal põhjusel – tualet. Ma ei tea, kas te olete kunagi nii suures ärevuses  olnud, et teil on pidev iiveldus, neerud valutavad, vasakus käevarres pitsitab ning põis ähvardab omasoodu minna. Igatahes selline tunne oli. Ja kui kirjade järgi õhus jõude liuglev metallkarp viimaks tasakesi oma taxiway‘lt liikuma hakkas, ei jäänudki mul muud üle, kui selg sirgu lüüa, silmad kinni panna ning hingata… sügavalt… häälekalt… Wim Hofi stiilis. (Ilma selle meheta jääksid mul pooled asjad tegemata). Kahe halva variandi vahel, kas kohe nüüd minestada või ekstsessiivselt hingata, valisin viimase ja ma ei usu, et kedagi väga häiris. Inimesed lugesid raamatut, vahtisid aknast välja, rääkisid omavahel ilma väljapaistvate komplikatsioonideta – see oli tavaline teisipäev. Sigrid pakkus mulle kaastundlikult oma kätt hoidmiseks ja kuigi ma ei ole naise kätt saanud viimased viis aastat hoida, siis keeldusin pigem ärritunult ning otsustasin vastupidiselt titaanümbrisele millesse ma end pakkinud olin, laskuda nii sügavale meditatsiooni kui võimalik. See ei olnud hirm lendamise ees, see oli hirm unistuse täitumise ees. Kas tõesti nüüd… iga hetk… 

Kui lennuk maast lahti rabas, olin piisavalt sügaval endas, et see võrdlemisi rahulikult üle elada. Hingamist jätkates, avasin ettevaatlikult silmad ning piilusin illuminaatorist välja. Õhus. Võitlesin pisaratega ning sulgesin uuesti silmad. Ma ei suuda seda uskuda. Ma tegin seda. Nüüd oleks olnud ideaalne aeg surra. Mul oli kõik, mida ma eales olin tahtnud. Totaalne rahulolu ja tänutunne. Paraku olid piloodil teised plaanid ning mitte rohkem kui 30 minuti pärast maandusime Saaremaal. Astusin maha ning otsisin varvastega asfaldi konarustelt tuge. Selline kompromissitu nõrkus, mis on ehk võrreldav ainult tundega peale elu esimest orgasmi. 

Tagasilennul istusin akna all, vahtisin kogu selle aja kangekaelselt välja ning kirjutasin mõttes oma bucket listi järgmise peatüki – maksku, mis maksab, ma pean saama seda kuradi metalltopsi ise juhtida.