Vaata, see inimene, kellel on vaevumärgatav, ent samas kõige mõjusam roll sinu elus, kelle hüpnotiseerivat häält kuuldes sa kivikujuna keset kesklinna liikluskultuuri seisma jääd, kelle varju nähes sa kassi kombel õhku kargad ja kes on võimeline sinu tuju sõrmenipsuga, kas väga heaks või siis väga halvaks muutma. 

Ei, mitte sinu ema.

Ma räägin sellest inimesest, kelle pärast sa olid kunagi valmis kõik jätma. Ainult, et ta ei andnud sulle selleks võimalust. Mitte päriselt. Alati jäi natuke puudu, et oleksid saanud end ohverdada jäägitult. Seda nimetatakse suhtedünaamika õpikus “konksu otsas hoidmiseks” ja selle mõju on ajatu. Sa oleks müünud oma vasaku neeru, et temaga koos olla ja kui ta täna sooviks, jätaksid sa oma kolm last, nõuaksid abikaasalt pool Mustamäe korterist välja ja tõmbaksid suuska. Kuhu iganes! Peaasi, et TEMAGA koos.
Minul on selliseks eksemplariks imekaunis, söekarva pikkade juuste ja maailmalõppu kuulutavate tumepruunide silmadega Naale. Nimi nagu iga teine. Aastaid tagasi töötas ta suures keskuses väikeses ehtepoes, mis minu meelest oli tema annete selge raiskamine. Oma välimusega oleks ta vabalt võinud olla modell või näitleja või vähemalt kõrgelt hinnatud eskort-tüdruk. Tuleb tunnistada, et välimus oli ka peaasjalikult kõik, mida ma toona nägin. See lummas mind täielikult ning pühkis ratsionaalseks mõtlemiseks vajalikud ajurakud nagu usin kojamees sügisesed vahtralehed. Täna on ta abielus eduka ettevõtjaga – nagu nad kõik – neil on kaks imelist tütart ning sotsiaalmeedia piltide järgi paistab ta maailma kõige õnnelikum inimene – nagu nad kõik. Meie teed on läinud väga erinevas suunas ja me ei ole ammu-ilma suhelnud. Ja ometi, kui ta peale kõiki neid aastaid, süütu naeratus näos, mu uksele koputaks ja ütleks ühe ainsama sõna: “põgeneme” – siis ma vähemalt kaaluks seda varianti väga tõsiselt. 

***

Märts, sombune ja igikestev. Kell on miskit kuus õhtutundi ja mina seisan Salme Kultuurikeskuse nurga taga, ruuduline pikkade varrukatega flanellsärk seljas ning oksendan ennastunustavalt. Olin just veetnud oma kunagise klassivenna ja paari kaheldava väärtusega juhututtavaga meeldivalt aega kultuurikeskuse keldrikorrusel ühes salaruumis, või vähemalt nii nad seda 3×3 meetrit maalritarbeid ja kristlikku literatuuri täis kunkut nimetasid, ja suitsetanud midagi oliivrohelist Red Bull kirjadega plekkpurgist. Purk oli parajalt tahmane ning indikeeris, et tegemist võis arvestatava tõenäosusega olla avaliku piibuga, mida kõik salaruumi asukad ühtepuhku kasutasid. Toomas, kel oli mingil põhjusel selle maagilise ruumi võti, oli mind Balti Jaama turult poolkogemata üles korjanud ning vahetanud mõne sõna meid ühendavate kunagiste õpilaste ja õpetajate aadressil, otsustas mind endaga ühes kutsuda õhtusele näitekunsti šedöövrile Salmesse. Etteruttavalt võib mainida, et mingit näitekunsti, vähemalt minu jaoks, ei etendunud. Või kuidas seda siis nüüd seletadagi..?

Seisime neljakesi tolles räämas kunkus akna all. Pisikese tuulutusavaga valgust pelgav aken asus meie peadest kõrgemal lae all, mis ruumis hõljuvaid kanepi ja tärpentiini lõhnamolekule vaevu lahustada suutis. Külg külje kõrval nagu kanad puuris edasi lükkamas midagi ärahoidmatut. Kõik see tundus absoluutselt kohatu ühele 35-aastasele keskmise haridusega meesterahvale, samas, kui teised paistsid näole manavat midagi salapära ja ootusärevuse vahepealset. Üks võõrastest, kelle nimi võis olla kas Stiiv, Stiiven või siis Madis, ulatas mulle kortsus purgi ning välgumihkli, naeratas rohkem kavalamalt, kui tundus paslik või turvaline ning sõnas, justkui tunnistades suurt helendavat küsimärki mu pea kohal, “See on veidi teistsugune. Ära põe.”

No davai.

Niisiis oksendasin ma küür seljas nurga taga, kui kuulsin lähiminevikust tuttavat häält. See oli Toomas. 

“Kuidas on? Oled elus?” 

Sülitasin maha ning pead tõstmata naeratasin maast tärkavatele, nüüd juba hommikuste läbinärimata viineripirukatega kaetud, lumikellukestele. Tõmbasin ninaga tatti sisse ning ühmasin vaevukuuldavalt:
“Ei, mees.”
Ja kohe sinna järgi endas jõudu leides:
“Mida nahui küll..?” ning vastust ootamata:

“Ega sul vett ei ole või midagi?”

Toomas lubas, et toob ja galopeeris minema.

Vajusin kükakile, seljaga graniitkivist seina vastu ning tundsin korraga suurt kahetsust ja kurbust.

Ilmselt… ongi nii siis… – arutlesin ma isekeskis põhjalikult, sekka hädiselt läbi mao korisedes ning viineri nahka keele pealt välja süljates.

Toomast ei paistnud tulevat. Heitsin pilgu kellale – pool seitse. Mu jalad valutasid ühtäkki, kuklas tulitas veidralt ning pilt hakkas eest ära minema. Valgusin külili, lõdisesin külmast. Lootsin, et surm tuleb kiirelt ja sulgesin silmad.

***

Ärkan kitsas palatis. Pead on raske liigutada, niisamuti teisi jäsemeid. Minu perifeeriasse mahub ähmaste plekkidega valge lagi ja tumekollased iiveldama ajavad seinad. Ninna tungib kurguni tõmmatud tekikoti lõhn, mis mulle pealetükkivalt lasteaia traumaatilisi lõunauinakuid meenutab. Väljast kumab rõsket hämarust. Koban oma käekella järele, mida ma ei leia. Katsun meenutada, miks ma siin olen ja peamiselt, kuidas ma siia sain? Viimane asi, mis mulle meenub on säbruline pilt teadmatusest käsi laiutavast Jeesusest mingi raamatu kaanel ja miskipärast lumikellukesed. Ma tean, kes ma olen, kuid arvestatav skepsis ei lase mul uskuda, et praegu on tõesti praegu ja siin toimuv tegelikult ka toimub. Milles ma võin kindel olla on see, et mul on jõuline erektsioon. Mu peenis tundub olevat kaks korda suurem, kui oleks loomulik ja tuikab närviliselt. Kui mu kätes oleks rohkem jõudu, üritaksin keerulist olukorda kuidagi lahendada.

Ühtäkki tõuseb jalutsist keegi ja tuleb minu poole. 

“Tere, minu nimi on Naale ja ma olen teie anestesioloog.”

“Naale… “, mõtlen omaette, “milline Naale?” 

Ta näeb välja nagu veidi viltuse näoga 12-aastane, ümmargused prillid ninal, mustaks värvitud juuksetukk katmas laupa, seljas valge kittel. Üldsegi mitte nagu minu Naale ja kui prillid ja arsti jakk kõrvale jätta, siis ka üldse mitte nagu anestesioloog. Võib olla olen ma vanamoeline, kuid eelistan, et mind paneb narkoosi alla keegi, kes on seda varem teinud. Uskudes, mida ma näen, on mul seda arusaadavalt raske uskuda. Samas on tunne nagu teaksin teda ammusest ajast ning meil on teatav sõnulseletamatu side. Ja siiski, mida põrgut? Mis kuradi anestesioloog? Operatsioon? Mille tarvis?

“Kui kõik hästi läheb, ärkate juba paari tunni pärast saksa supiköögis.” jätkab ta kõigutamatu rahuga ja vaatab seejuures minust mõni sentimeeter mööda. 

Saksa misasi? – ei saa ma mitte munnigi aru. Toon kuuldavale hädise ja valuliku mõmina, vargsi lootes et ta mu häälikuühendist kinni haarab ning mulle mu elulugu jutustama hakkab. Tunnen täielikku abitust ja pisarad hakkavad mu silmanurki mööda padjale langema. 

Naale kummardub minu poole ja suudleb mind huultele. Lihtsalt niisama, asja ees, teist taga, täiesti ettehoiatamata. Algul vaid kergelt ja viivuks, ja siis pikalt, surudes enda keha tugevamini minu vastu. Minu peas on tegemist endiselt nääpsu algkooliealise tütarlapsega ning võitlen juba eos päevselgete pedofiiliasüüdistustega. Ta trügib üha edasi, katab mu näo suudluste ja kallistustega ja mina nuuksun tema keha raskuse all nagu lämbuv kutsikas. Korraga ta tardub ja virgub. Mu suguti on selleks hetkeks absoluutse kulminatsiooni lävel ning ähvardab kõige hullemaga. Kui ta mind ainult veel korra puudutaks oleks kõik läbi…
Aga ei, Naale ei puuduta mind enam. Naale eemaldub tagasi hämarusse, muutub seejärel tiibu plagistades kaarnaks ning lendab minu segadusest klaasistunud silmade kiuste kõrge tuulutusava kaudu aknast välja. 

See seletab kõik, ma olen hulluks läinud.

***

Ärkan uuesti. Ilmselt olen maganud paar-kolm-neli tundi. Toas on valgem. Aken, kust justsama mu isiklik narkoosiarst välja oli lennanud on suletud ja sellest paistab puuraagude vahelt päike.

“Sa ei tulnud,” rabab hääl minust vasakul, ähvardades südametöö äkkseiskumisega.  Jään hetkeks liikumata ning kaalun oma valikuid. Ma tean kelle hääl see on, aga see ei saa nii olla.

“ Ma kutsusin sind, sa ei tulnud,” jätkab hääl etteheitval toonil.

Hingan sügavalt sisse, hoian kogu oma väärtuslikku õhku kinni, pööran pead ja avastan vähimagi üllatuseta enda kõrval voodil istuva ja jalgu kõlgutava tuttava tütarlapse. Vahtisin kivikujuna tema prilliklaasidest läbi, tema tumepruunidesse silmadesse ja lasksin kuuldavale midagi kohast hülge vokaalvõimetele.
“SA EI TULNUD!” karjus Naale nüüd juba väga veenvalt.
Võtsin end kokku ja veerisin kõige loogilisema küsimuse, mis tol hetkel pähe tuli: “Ah?”
“Sa ütlesid, et oled valmis. Et me põgeneme koos,” jätkas ta süvenenud pettumustooniga hääles.

Külm värin jooksis mööda selgroogu minu ajukeskuste suunas ja silme ees sähvisid mustad jutid ülevalt alla ja paremalt vasakule, justkui trellitades reaalsuse minu jaoks igaveseks ning jättes mind üksi minu kõige hirmutavate mõtetega. 

M i s  p r a e g u  t o i m u b?

Naale libistas end voodist maha ja lähenes minu omale, sirgendas alt servast oma seelikut ja vinnas end minu voodi jalutsisse istuma.
“Kait…”, alustas ta enesekindlalt, kuid kerge ärevust tooniva vibratsiooniga hääles. “Mida sa tegelikult tahad? Kas sa tahad, et me oleks koos või sa tahad olla üksi? Lihtsalt ütle, kas ma olen see üks ja õige või ei ole. Ütle, et ma ei ole ja ma jätan su rahule. Ole täiesti aus. Meil mõlemil on vaja, et sa oleks praegu üdini aus.”
“Kuidas sa siia said?” leidsin ma endas meelekindlust üks korralik lause formuleerida ja ette kanda, ignoreerides jõuliselt mind torpedeerivaid küsimusi.
“Tead, mul ei ole aega siin terve päev istuda ja ebaoluliste asjadega jännata. Mul on oma elu ka. Ütle lihtsalt, mida sa tahad, et meist saaks. Midagi keerulist ei ole.” jätkas Naale kärsituks muutudes ja seejuures talle omaselt silmalauge vabistades.
“Aga sa.., kuidas sa siia said?”
Kena, olen jälle tagasi aju insuldi lävel. Katsu ometi natukenegi mõistust koguda ja adekvaatsem olla.
“Kuule, ma ütlesin juba, et see ei ole tähtis. Tähtis on see, mis edasi saab. Kas sa lased mul minna või oleme elu lõpuni koos? Ma ei mõista, mis sind segadusse ajab. Ütle lihtsalt ära!”
“Nooh…” venitan aeglaselt justkui aegluubis, “sa tead, et ma olen sind alati tahtnud, Naale”
“Nii…?”
See on miljoniküsimus. Terve mu keha väriseb. Mu käed teki all on kokku surutud rusikasse ning ma kardan. Kardan elu eest. Kardan vastata valesti ning samas ka õigesti. See on elumuutev hetk.
“NOH!?” ei lase müstiline unelm-naine mul kaua seedida. “Sa kas ütled nüüd kohe või ma jätan asja sinnapaika.”
“Jah, ma tahan sinuga elu lõpuni koos olla. See teeks mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Ma armastan sind!” purskan ma keelepaelte vahelt korraga kõik, mis mul selle peale öelda on. “Ma armastan sind”, kordan veelkord kinnituseks kõigile asjaosalistele.
“Jumal tänatud”, naeratas Naale ja tõusis püsti. “Tule siis,” jätkas ta ning ulatas minu poole oma päikesekiirtes sillerdavate udukarvadega käevarred. 

Tõusin ning järgnesin Naalele, seljas ainult kintsudeni pikk haiglasärk, samas, kui tema, meelas naeratus näol, selg ees ukse poole taganes, käed endiselt avali. Haarasin sõrmedega tema suunas, kuid ei saanud kätte. Kiirendasin sammu ning haarasin uuesti, nüüd juba kahe käega, kuid ei saanud ka seekord midagi pihkude vahele. Ta edenes aina kiiremini palati ukseni ning mina püüdisin meeleheitlikult talle järele jõuda. Veel viimased sammud – sihikindlad, kuid jõuetud. Järgmisel hetkel ta haihtus, jättes endast maha ainult põrgupimedust neelava ukseava. Kõik. Oligi kõik. Langesin põrandale ja see neelas mind kogu oma suuruses endasse. Pimedus.

***

Ärkan kolmandat korda, avan kiiruga silmad ning keeran oma silmnäo sellise hooga vasakule, et kaelalülid ragisevad. Naalet ei ole. Kedagi ei ole… üldse midagi ei ole. On ainult sein – rohelise ronitaimemustriga tapetseeritud sein. See on kodu, minu Õismäe ühetoaline korter. Madal lagi, kušett perse all, telekas nurgas, suitsuhais köögis. Leban seal üleriietes, südame kloppides ja vaevu hingata söandades. Ma mäletan kõike. Ma tean, kes ma olen, miks ma olen ja isegi seda, mis edasi hakkab juhtuma. Tõusen tudisevate ja pooltuimade jalgade toel ja vean end seinapidi tuge otsides kööki klaasi vee järgi. Köögi põrandalt leian lebamas Vika – üllatust väljendavad silmad laearmatuuri poole suunatud, keha jäik ja plass, kuivanud vereloik pea all. Vika on surnud. Ma tean seda, sest mina tapsin ta. Umbes kolm nädalat tagasi. Ta polnud seda ära teeninud. Ta oli lõbus ja ilmsüüta tütarlaps, kelle ma endale külla kutsusin. Keppisin teda ja tapsin. Lihtsalt läks niimoodi.
Ka mina olen surnud. Ma tean seda, sest ma ise tegin seda. Või arvate, et ma kogemata endale tärpentiini kurku valasin? Ma olen surnud ja see siin ei ole tegelikult üheksakordne paneelmaja Õismäel – see on Põrgu. Ma olen kõige alumisemal korrusel maa sügavuses ning umbes-täpselt paari minuti pärast tullakse mulle järele, tõmmatakse hullusärk selga, tehakse elektrišokk meelekohta ning viiakse ära palatisse. 

Heidan pilgu käekellale, mille aegu näinud patarei laseb mul hädavaevu ähmaseid elektronnumbreid kokku lugeda – 18:33. Vabastan selle oma randme ümbert ning asetan tasakesi köögilauale.