Käisin Sigridiga Saaremaal spaas, eks, ja tellisin tuppa kalli pudeli pesuehtsat šampanjat. Lihtsalt efekti pärast, et tuled uksest sisse ja jääpang ootab, puuviljad kõrval. Romantiline. Hui ootas. Pidin minema administratsiooni kaeblema. Siis toodi, vabandati. Võtsin kauba vastu ja surusin viie eurose, mille olin plaaninud toateenindusele tipiks pihku lüüa, nüüd sügavamale pükste taskusse.

Tähendab, miks ma seda räägin… 

Mul on nii juhtunud, et umbes aastase vahega ma unustan ära, et alkohol ei meeldi mulle ja sel suvel otsustasin taaskord, et davai, proovime siis. Sest kõik need head mälestused, kõik need vahvad seigad, mis minuga kunagi juhtunud on, olid seotud rohke ja rohkem rohke alkoholiga. Et seda taasluua, ütleb aju, kes on muide täielik idioot, et ou, kutt… mäletad, oli tore ju, ära situ, võta, üks klaas, mida see mehele teeb, sa oled ikka õige mees ju, ega sa ometi mingi eit ei ole, või pede, pede oled või… davai davai võta nüüd, kõik teised võtavad…

Niimoodi räägib, ja no ma siis võtsin, jõin pokaali šampanjat ära, hammustasin maasikat kõrvale, tundsin üsna ruttu, et olen üle joonud ja arutlesin endamisi, kuidas vähem vitt välja näha oma raudse maksaga kaaslase kõrval. Õnneks leidsin endas meelekindlust ääri-veeri “ei” keele pealt välja jobistada ja kuna “rohkem mulle jääb” printsiip on endiselt moes, polnud ka Sikil selle vastu midagi. Kulistas pudeli põhjani ja tellis veel gin-tonicut juurdegi. Hommikul oli pohmakas. Ikka mul… kellel siis? Tegin wim-hofi ja vandusin, et enam ei joo. Või siis lähima aasta jooksul kuni mu aju minu kallal uuesti võtma hakkab.