Et kõik ausalt ära rääkida, võiksin alustada tegelikult ükskõik kust, välja jõuame ikka samasse kohta. See on koht, kus olen tegelikult kogu aeg olnud, ma lihtsalt ei teadnud, et see on igavene. Koht, millisest tagasiteed ei eksisteeri. On ainult ahelad ja mingi tuim müra, mis kord lähemale, siis jälle kaugemale liigub, ent kunagi päriselt ära ei lähe ja iialgi lahti ei lase. See on see koht, mille eest hoiatas mind mu vanaisa – hinnatud pastor ja jutlustaja – “Kui sa poiss ei lõpeta koerustega, siis katab sind jumala raev ja minu käed saavad olema seotud. Kahetse pattu, ja sa võid elada igavesti!” Häh, nali on tema kulul, ma elangi igavesti. Või, kuidas te arvate, et ma peaksin siit õigupoolest põgenema?
Nagu nutikamad teie seast juba on taibanud, siis jah, see… on…  Põrgu. See on Täna.

Sa küsid, et mis mind siia tõi? Mis juhtus?

Tead, mul oli üks tüdruk, selline parajalt ilus ja sõbralik, pikad blondiks värvitud sirged juuksed ja  roheline kampsun. Istusime koos koolimajas aknalaual ja otsustasin, et temaga tahan oma ülejäänud elu koos veeta. Esiteks ma ei ole üldse kindel, et üks 18 aastane hormoonivabrik peaks niimoodi mõtlema ja teiseks, isegi kui niimoodi mõelda, siis võiks ühtlasi midagi ka selle heaks teha. Mina igatahes ei teinud. Me olime koos 1.5 aastat kuni me mõlemad leidsime salamisi endale teised ja huvitavamad. Hea uudis on see, et me oleme siiani sõbrad.

Inimene, kes mulle tol hetkel palju huvitavam tundus, oli Tanja. Ta ostis minu käest kakaod ja ütles, et Freddy Mercury on geenius. Ma vastasin, et fuck yeah, Freddy Mercury on geenius, ja nii ta läks. Viis aastat. Hea uudis on see, et me oleme endiselt parimad sõbrad. Tanja on praegu Gruusias, ka seal on Põrgu.

Edasi juhtus paar lühemat suhet, kuhu ma sisenesin alati ühe ja sama, oma isiklikku reegliraamatusse sisse kantud mantraga – “This is gonna last forever”, ja mis lõppes iga kord suure küsimärgiga lause lõpus. Hea uudis on see, et me ei vihka üksteist.

Edasine on oluline, sest ma olin idioot. Ma nägin võimalust ja ma võtsin selle. Väga ebakarakterlik minust. Üldjuhul võtavad võimalused mind. Ent seekord otsustasin kehastuda ümber inimeseks, keda ma arvasin end teadvat mitte olevat ning pidada jahti ühele tumedasilmsele, soojust kiirgavale ja spirituaalsust kui laavat purskavale saatanale.
(Kardan, et pean siinkohal täpsustama. Ma ei mõtle, et see naine oli täis puhast kurjust, pean silmas, et ma andsin järele kiusatusele.)
Me olime koos, kuid me olime algusest peale määratud hukule. Me pidasime vastu, kuid me teadsime, et kõik on perses. Ja mida intelligentsed inimesed teevad, kui nad näevad, et siin ei ole midagi päästa – just nimelt, nad teevad lapse. Sihikindlalt ja eesmärgitult.
Peale sünnitust oli mõnda aega traditsiooniliselt okei. Aga ainult okei, ei midagi enamat. Oli ainult aja küsimus, millal see kumminöör, mida tragi poisslaps oma miniatuursete kätega kinni hoidis, oma täispikkuse saavutab, kokku tõmbub ning meid siis kuristiku äärele tagasi vinnab ning millest saab meie viimane hüpe lootusesse.

Sellest hüppest on möödas viis aastat, mille jooksul pole mul olnud ühtegi suhet. On laps, kelle olemasolu üle olen ma väga õnnelik ning mis mingis mõttes trööstib kogu seda idiootsust, millega ma hakkama sain. Lapse ema on saadaval hooti. Halb uudis on see, et me ei saa hästi läbi. Kui ma püüaksin kuldkalakese ja tal oleks kolm soovi, mitte üks… KOLM, siis sooviksin, et meie suhted oleksid paremad. See on ainuke kord, kui ma ei ole suutnud oma lähisuhteid korras hoida ja see häirib mind.
Mis toobki meid poolkaudu juhuslikult Tänasesse.

Tinder on minu jaoks selline “kord aastas” projekt. Ma paigaldan selle oma telefoni, otsin pildid, kirjutan mingit joga juurde ja tegelen järgmised paar päeva masinlikult oma sõrme ekraani paremast servast vasakusse liigutamisega. Aegajalt juhtub, et ma võtan julguse kokku ja lähen kellegagi kohtama ja mõni tund hiljem me lahkume teineteisest vähemasti näilise sõbralikkuse ja siira tänutundega –  jumal tänatud, sellega on siis ühel pool.
Aastal 2021 paigaldasin uuesti oma nutiseadmesse kurjakuulutava aplikatsiooni, olles eelnevalt vandunud seda mitte kunagi enam teha. Erinevalt eelmistest aastatest olin märksa enesekindlam ja mulle tundus vist päris esimest korda, et mul ei ole midagi kaotada. Kogusin hunniku meeldivusi ja mätšisin ühe Braisiilia teleprodutsendiga, kes nüüd Eestis resideerub. Praegusel hetkel ma juba tunnen, et see ei vii kuhugi.
Mis toob meid üsna sulni viipega selle juurde, et mida ma siis õieti otsin, eks?

Alustades ääri veeri, turvavõrku kasutades ning oma soovide üle vastutust võtmata, siis kes meist ei otsiks armastust või kes meist ei tahaks oma elu ja tulevikuplaane jagada kellegagi, kes kõike seda täpselt samamoodi tahab. That’s the dream, right? 

Noh, absoluutselt, aga mida elu mulle õpetada on söandanud, on see, et oma soovidega maksab olla ettevaatlik. Mitte, et see tõsi oleks, aga minu jaoks… Täna on. Eelkooliealine laps ühes grandioossete ent seda ähmasemate tulevikuplaanidega täiesti võhivõõra inimesega sümbioosis – are you fucking kidding me? Ja ma leian end tihtilugu mõttelt, et see mida mina otsin. seda ma tutvumisportaalidest ei leia.
Ja ometi… ühe järjekordse auto kapotil, veiniklaas käes pikutava näitsiku asemel jõudis minu perifeeriasse kuulutus hoopis kolmandast tutvumisportaalist, nimega… eee… fightorflight? ..ei. Oota…flyordie? MEETnFLY… jaajaa. MeetnFly, mille konarliku ja robustse algoritmi varjus ma leidsin sinu, kes sa ütlesid, et sulle meeldis, mida ma kirjutasin. Ja ma vaatasin läbi pikslite sulle silma ning ma uskusin sind ja edasine on juba ajalugu, mida siin, Põrgus, niikuinii ei tunnistata. On ainult Täna ja võib olla… õige pisut… kübeke lootust.