Ärkasin pool viis üles, õudne suhkrupohmell. Olin pühade puhul šokolaadikooki ostnud, kõik ära söönud ja longerot peale libistanud. Rõve suhkru maitse keelel, mille kõrval vanaema lumepallisupp ja teise astme diabeet kahvatuvad. Jõin eilse mulliga pudelivett ja kaalusin enesetappu.

Seljataga oli kirev öö, mis hõlmas endas kirglikku ilastamist maailma seksikaima tüdruksõbraga, keda mul kunagi ei olnud. Süsimustade juuste, pretensioonitu dekoltee, mille veerelt suur tätoveering välja ronis ja ninaneediga, mida ta halvasti varjatud üleolevusega septumiks nimetas. Võtsin veel lonksu vett ja äsjane peeniseõrritus mälupildis lõin pihku.

Seejärel ligunesin voolava vee all viisteist minutit, mida populatsioon Aafrikas läbipaistvaks kullaks nimetab, kraapisin habeme maha ja heitsin end, niiske süütunne kuklas, tagasi diivanile. Kell ähvardas pool kuus saada ja mul ei olnud mingit tahtmist tagasi magama minna. Aastaid tagasi, öötööd viljeledes, armusin varastesse suvehommikutesse jäägitult ning vana arm helistas oma roostevaba terasest septumiga nina all ka nüüd.

Ajasin särgi selga, kiirustasin sokkidega ja pesin hambad. Olin targu aheldanud oma jalgratta õue pesukuivatusposti külge ja nüüd oli see mu eilset suurepärast ideed igati õigustamas.

Telefon… telefon jäi tuppa. Kas lähen tagasi? Ainult kümme meetrit, kaks ust lukust lahti keerata ja olemas. Aga ei, ma olen parem sellest, ma suudan seda, ma ei pea oma hommikusest jumalakaunist väljasõidust pilte tegema. Ei, tõesti ei pea. Kellel seda vaja on? Kedagi ei huvita.

Tõin telefoni ära ja väntasin vihaselt minema.

Ja siis see tabas mind… vaikus, õigemini vaikus ja linnulaul, visuaalne vaikus ja pudelikorjaja oma pühadejärgset tulusat otsa tegemas. Värske õhk, rahu ja veelkord vaikus. Hingasin sisse ja olin otsustanud… ma pean tapma 90% inimkonnast.