Pühapäev. See päev, kui peaksime kohtuma. Päev, mil olen enamuse enda jaoks selgeks mõelnud, käinud endast väljas ning vaadanud enda sisse. Ringiratast ja läbisegi. Aklimatiseerunud.

Ma armastan Tartut. Ma armastan teda võrdväärselt endaga. Ma armastan, et ta on hoolitsev ja avatud. Et ta kutsub ja ei aja ära. Ma armastan, et ma pean tema peale mõtlema ning teda igatsema. Ma armastan, et tema peale saab loota. Ta on kohal ja ta on sõbralik. Ta kuulab. Ma armastan seda sõnulseletamatut miskit, mida kui üksikut liivatera näppude vahel veeretama peab, kuid, mis ometi maha ei kuku ja ära ei kao. Ma armastan seda paradoksaalsust temas. Koht, kus pole tsirkust ega karnevali. Pole kunagi olnud ega tule ka.

Ma armastan, kuidas ma tulin Tallinnast, maksin ja olin tähtis. Ma olin macho ja mul oli kontroll. Ning siis, viis vaevalist minutit enne lõppu, kui sa mulle kompromissitu jäikusega seinakella näost ära vajunud sihverplaati ja sellel kõiki vajadusi ignoreerivaid seiereid tutvustasid, sain ma aru… see oli illusioon. See oli üksnes platooniline. Kõik see eksisteeris hoopis kusagil mujal. Ma olin eksinud selles linnas.

Laupäev. Jalutasin reipal sammul piki tulikuuma asfalti ja hüplesin pigem osavalt kõrvale kõige kõrvetavamate päikesekiirte eest. Mul oli olnud mitmeid võimalusi peatuda ja raamat välja võtta, kuid otsustasin oodata. Kui miski siin maailmas nõuab absoluutset perfektsionismi, siis on see lugemiseks vajaliku pargipingi leidmine. Seal, kust mina tulen, hinnatakse täiuslikkust kriminaalselt vähe. Iga kivi on teise peale laotud rutakalt ja mõtlematult, hetkekski armastamata… lootusetult.
Lootus on hea asi, millele ehitada. Teadupärast sureb too viimasena. Lootusetus pole aga kunagi elanudki. Raske on elada, kui su väljavalitu ei taha sinusugust persevesti oma värskelt värvitud püünele. Fassaad justkui on, aga sisu njetu. Torkan sõrmega – ei midagi. Iga tänav, pink ja puu… käi perse.
Tee minu ees lõppes. Kõhklesin viivuks ja keerasin siis vasakule mäest üles. Silmapiiril silmitsesid mind kõrged puud oma avatud hingega. Ma sooviksin, et veel keegi vaataks mind sellise pilguga nagu nood puud seal.
Leidsin peagi ideaalse pingi, istusin aupakliku graatsilisusega ning võtsin seljakotist raamatu. Üks kärbes maandus mu alasti pahkluule ning kolm lehetäid pudenesid mõnesekundiliste vahedega raamatu 130-le leheküljele. Tundsin end ülemeeliku ja õnnelikuna. Ma olin nii rahul, kui üldse olla saab. Kui sa tingimata küsid, siis kümme.
Lasin raamatul langeda ning vaatasin ringi. Kauguses seisis keegi mees ning uuris afišši, veel eemal kiljatasid tütarlapsed oma siirast olelust ning järjekordne lehetäi langes mu juustest raamatule. 153.
Nõjatusin ettepoole toetades küünarnukke põlvedele ja hingasin raskelt. Mu silmamunade taga pitsitas ning ma surusin oma pisarakanaleid elu eest kokku. Õnneks olin ma täiesti üksi.
KURAT! Ma olin täiesti üksi.

Ma armastan Tartut, ja see tunne tekitas minus ühtäkki paanilist hirmu. Hing oli kinni ja kõhus vuhasid üksteise järel liblikad end kamikazelikult vastu kõhukelmet sodiks rammides. See ei olnud mul plaanis. Ma ei olnud millelegi sellisele alla kirjutanud. See pidi olema paaripäevane puhkus, kuid ühtäkki olin ma armunud. Ma ei ole end ammu nii hästi ja hoitult tundnud kui siin nende puude varjus, aga see ei pidanud ju ometi niimoodi minema. Mul juba on üks…
Kõik mu plaanid ja unistused olid pea peale pööratud ja ma ei teadnud ausalt, kas nutta või naerda. Niisiis tegin ma mõlemat. Üks oli selge, ma ei saa seda tunnet lihtsalt maha matta ja oma tavapärase elu juurde naasta nagu midagi poleks juhtunud. Olgem ausad, midagi juhtus. Ma pean talle ütlema…

*

Kallis Tartu!
Kui sa seda loed, olen ma teel sinu juurde. Ma luban, et me saame hästi läbi, me oleme õnnelikud ja ma teen palju, et see kestaks igavesti.
Aga enne on mul paar asja vaja korda ajada. Võimalik, et mind pannakse kinni. See ei ole kauaks, aga ma tahan alustada uut suhet puhta südametunnistusega valgelt lehelt. Ma tahan, et sa paneksid korraks kella seisma. Kas sa ootad mu ära?

03.07.2022, Tartus.