Esimest korda, kui tabasin end mõttelt: “oota, tegelt ka või?”, olin neljandas või viiendas klassis, kui eesti keele õpetaja, peale eelmise päeva kirjandite läbivaatamist, kogu klassi ees minu kirjutatu eraldi välja tõi. Ta ütles, et ta teadis algusest peale, et ma oskavat kirjutada. Ja mina uskusin teda. Sellest hetkest oli ta mu lemmik õpetaja. Rahu tema suurepärasele põrmule. Ta oli autoriteet ja üks väheseid inimesi, kelle ees mul üle keskmise piinlik hakkas, kui kodutöö juhtus tegemata olema. Seda juhtus tihti.
Ainus kord, kui ma arvasin, et ta on peast soe, leidis aset peale järjekordset tahtejõudu nõudvat koduülesannet, kus me pidime välja mõtlema ja kirja panema muinasjutu, ja üks klassiõde leidis jultumust kopeerida sõna-sõnalt üht olemasolevat slaavi muinaslugu. Hindeks viis ja eraldi kiidusõnad täiuslikult kirjutatud teose autorile. Ta luges selle ette.
Ja mina istun oma punaseks kriipsutatud “Piilupart ja küünlajalg” taga, veresooned peas iga kell lõhkemas ning katsun aduda, kas justsama täiesti adekvaatne ülikooli haridusega tituleeritud emakeele ja kirjanduse õpetaja mitte varajase dementsuse käes kannata. Tüdruk, kes pole kordagi analoogse saavutusega silma jäänud kirjutab ühtäkki keerulistest sõnadest ning põimuvast alltekstist pakatava epopöa, ja sul silm ka ei võbele? Mina olin ainus 31st  tol hetkel klassis viibivast elusolendist, kui paar kärbest ja kolm täid Tarmo peas välja arvata, kes oli originaali lugenud ja teadis väga täpselt, millise jämedusega armas klassiõde hakkama oli saanud. Aga ma ei kaevanud. Ma ei kaevanud 26 aastat.
Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Isegi pealkirja ta ei muutnud.

Ma lugesin üldse palju. Kuni selle punktini, kus mul hakkas endal piinlik. Piinlikkustunne saab olema läbiv emotsioon selles üllitises. Meil oli ükskord kodutöö, kus pidime ära märkima kõik raamatud, mida kuu aja jooksul läbi olime jõudnud lugeda ja siis nimekirja õpetajale andma. Kui too pingerea teatavaks tegi, oli keskmine number kuskil kahe ja kolme vahel ja mina õilmitsesin kõige ees pika puuga numbriga 20. Tõsi, osad köited olid üsna õhukesed.
Auhinnaks oli literatuurne jõukatsumine aulas teiste klasside esindajatega. Mingil põhjusel ei olnud mul kohustust toda veidrat auhinda vastu võtta, niisiis, kui mulle pakuti võimalust sellest loobuda ning piinapinki saata teise koha omanik, kasutasin süllelangenud õnne veendunult ja häälekalt.

Ühel päeval sorisin ma vorstivõileivaste sõrmedega ema sekstsiooni sahtlis ning otsisin midagi, ilmselt raha. Mida ma aga leidsin, muutis kogu mu edasist- ja ka elatud elu. Võõra valuuta asemel oli mulle näppu jäänud umbes kuue tikutoosi suurune paberilipik, mille peale olid masinaga trükitud sõnad. Kuna infot selle kohta, millised ja mis järjekorras need sõnad seal täpselt olid on praeguseks pea võimatu bioloogiliselt mälupulgalt taastada, saan ma kõigest väga konarlikult edasi anda need mõtted ja emotsioonid, mida beeži perfokaardi varjundiga pressitud kasepuu pakkus. Niisiis, laias laastus… 
“Teie laps on erakordselt andekas. Tehke midagi.” 
Templid-allkirjad all ja puha. Ma ei tea, kas keegi tegi. Igatahes oli see trükisina kannatav paberileht kiivalt peidetud.

Aastaid elasin ma teadmisega, et ma pole teistest parem. Otsene võrdlusmoment, kui välja arvata kehalise tund ja lühimaa distantsid kummist kõmiseval jooksurajal, puudus. Kehaline kasvatus on ainuke õppeaine, kus sa võid enesekindlalt ning objektiivselt kaaslaste suunas näpuga näidata. Kõik on selge, ma jooksin 8 sekundiga, ta jooksis 9 sekundiga. Millest me räägime?
Teistes ainetes ei tulnud see nii ehedalt esile. Ma sain omajagu kahtesid ja kolmesid. Ma olin väga lähedal sellele, et olla ajaloo esimene õpilane, kes joonistamises suvetööle jäetakse.
Üks väiksem kontingent suvatses näiteks ainult viitele õppida. Aga seda see just oligi – õppimine. Enamus ei suutnud endid neid vähepaeluvas aines tööle sundida. Ja miks peakski? Ilmekalt tõestab koolisüsteemi jäikust tõik, et mitmetest põhikoolis üksnes rahuldavalt välja vedanud õpilastest on tänaseks välja kasvanud intelligents. Ühel nendest on doktorikraad keemias, teine peab ülikoolis loenguid. Kui ise ei oska, siis õpeta… või midagi sellist.

Ma mäletan suhteliselt teravalt oma mõlemat sisseastumiskatset. Esimesel põrusin ma kindrallikult. See oli Tallinna Reaalkool. Minu vanaisa oli seal õppinud ja kuna temast tuli tark inimene, muuhulgas projekteeris ta klubi Hollywoodi vundamendi ja ennäe, kui hästi see vastu peab, pidi ka minust tark inimene saama. Eks ta ole.
Katsed sinna prestiižsesse betoonkamakasse olid absoluutselt hirmuäratavad ning samas täiesti jaburad. Mulle ulatati kirev pilt paljude tegelastega ning paluti kirjeldada, mida ma näen. Kui ma osanuks toona end ilusti väljendada, oleksin minu elu üle otsustava hallipäise tädi kuradile saatnud. Kas te arvate, et ma olen debiilik? Anna matat äkki… või küsi, mis Soome pealinn on… või kes oli esimene male maailmameister… või küsi, mis eristab pruunkaru jääkarust. Või kui täiesti hulluks minna… räägi lapsega ja õpi teda tundma. Pilt räägib ilmselt rohkem kui tuhat sõna või midagi sellist.

Ma olen pidanud kaks korda elus kirjeldama, mida ma pildil näen. Kõigepealt oma esimesel sammul kooliteel ning teine kord kutsekooli viimasel päeval, kui kohaliku inglise keele eksami raames paluti mul seda sama teha. Ain’t that something?

Kõik lapsed olid ühes suures, umbes miljon tikutoosi mahutavas, klassiruumis järjekorras. Minu ees astus oma saatusele vastu üks pisike mustade lokkis juustega poiss. Ma olin ise ka pisike – kehalise tunnis jäin ma ülesrivistuses kuni 9nda klassi lõpuni tagantpoolt kolmandaks – ent too poisike nägi minu silmis eriliselt armetu välja ning mul oli temast kahju. Ta loetles väriseva häälega pildil olevaid loomi, milliseid ta leidis kaks, pobises taevasina ja päikesepaiste kohta ühtteist ning jäi siis vait. Eksamineerija ütles nonoh, ning saatis veel selgelt tudiseva ohvri kalgi ükskõiksusega ukse manu. Seejärel oli minu kord. Kuna minu eelkäija käsi niivõrd kehvasti käis, ei saanud ka mina temast paremini teha. See poleks lihtsalt aus olnud. Samas halvemini ka nagu ei tahtnud. Niisiis valisin ma kõige optimaalsema, kuid endiselt võimalikult kaassõltlasliku mooduse – imiteerimine. Ma kordasin igat sõna täpselt nagu too vaene lokkidega sell, hoidsin oma hääle sama nivoo peal, osutasin pruunile koerale pildil ning sosistasin vibraato hääles vaevukuuldavalt: “pruun koer”.
Konveieritädi ei lasknud sel kaua kesta, ütles nonoh, ning juhatas mind käega ukse suunas. Veider. Iga teine oleks mind kogu selle mälugümnastika ja näitemängu eest otsejoones Viljandi Kultuurikolledžisse kupatanud, aga reaalkool on siiski reaalkool. Tulin tulema.
Mul oli ükskõik. Lokkidega kahvanäol oli ka. Robotsüdamega tädil oli ka. Ainult mu vanematel ei olnud. Tol päeval, kui neile helistati ning teatati, et nende ainumas päästeoperatsioon veel midagi ses elus saavutada on grandioosselt läbi kukkunud, hakkasid nad kibekiirelt makaronisalatit valmistama. Köök oli täis vaikust ning hapukurgi lõhna. Küsisin, et mis toimub ja isa võttis südame rindu ning venitas vuntsi veerelt: “teeme sinu kurbuse toitu.” Ma ei saanud aru, millest nad räägivad. Kas asi oli selles, et salati sees on juust? Ma vihkan juustu. Suhteliselt kurb oli küll.
Kujutan ette, seda kompliitset segadust, kui vaid mõni arv nädalaid hiljem nad teisest koolist sellesamuse “geeniusekuulutaja” said. Isa hakkas jooma ja ema hakkas luuletusi kirjutama. Seda kõike oli liiga palju nende jaoks.
Muuseas, selle teise kooli, praeguse Tallinna Ühisgümnaasiumi, katsed erinesid reaalkooli omadest kardinaalselt. Me saime kõik rahulikult koolipingis istuda ning mingit massipsühhoosi ei ilmnenud. Ülesandeks oli joonistada pilt oma isast ning kirjutada tema kohta midagi. Joonistamisega oli nagu oli, aga isa kohta kirjutasin ma neljarealise värsi. Perfektse. Kõik silbid ja riimid omal kohal. Õpetajad viskasid tireleid ning Tarmo naeratas kõrvalpingist ning sügas pead.

***

Lõpetuseks tahaksin teid jätta ühe väga olulise mõttega: vaadake oma vasakut põlve, ja kui te leiate sellelt umbes veerand tikutoosi suuruse lapseeast sinna jäänud armi, siis peatuge korraks… see kõik võib olla muinasjutt.