mu haigus süveneb jõudsalt. hui süveneb! parem on, ma saan jälle ekraani vaadata… mis on muidugi süvenev haigus omaette.
esimesed üheksa päeva õppisin elama nagu pime inimene, nagu väga suutlik pime inimene. põhimõtteliselt superkangelane. arvasin, et saan lugeda ja kirjutada – ei saanud. ma sain istuda ja lamada ja mõelda. ja mine perse, mis mõtted need olid. soovitan soojalt. mida kauem ma olin eemal sotsiaalmeediast, juutuubist ja oma päevatööst, seda vahvamaks ja värvilisemaks läksid mu mõtted. sealjuures unenäod olid selged, müstilised, meeldejäävad ning millegipärast täis seksi. ma parem ei hakka rääkimagi, millises epohhi loovas ja innovaatilises avamere spaas ma venemaal käisin.
ärkvelolekul tundsin end täis motivatsiooni ja armastust. ma hindasin end kõrgelt. ma oleksin võinud hakkama saada millega iganes. polnud oluline, et ma ei saanud lugeda, kirjutada ega isegi muusikat teha. terve universum ühes sisemaailmaga oli ühtäkki avatud ja mind täitis soov kogeda ja sisse ahmida kõike. 
kui ma kümnendal päeval lõpuks natuke ekraani sain vaadata, olin ma pigem õnnetu. oli selge, et kõik see suurepärasus, mida ma valutavate silmamunade ning närvisüsteemi tõrgete taustal olin kogenud, kaob. ma soovisin siiralt, et oleksin pimedaks jäänudki. nii meeliülendav ja vaba ja võimalusterohke oli justsama kõik olnud.
eile maksin uuesti netflixi eest. minu jaoks on juba hilja. inimesed, kes saavad ekraanist väljuda – minge ja ärge tulge kunagi tagasi.