mu haigus süveneb jõudsalt. hui süveneb! parem on, ma saan jälle ekraani vaadata... mis on muidugi süvenev haigus omaette.esimesed üheksa päeva õppisin elama nagu pime inimene, nagu väga suutlik pime inimene. põhimõtteliselt superkangelane. arvasin, et saan lugeda ja kirjutada - ei saanud. ma sain istuda ja lamada ja mõelda. ja mine perse, mis mõtted need … Loe edasi: päev 16
Autor: Janiš Laende
Ennast kiitmast lõpuks väsin
Esimest korda, kui tabasin end mõttelt: “oota, tegelt ka või?”, olin neljandas või viiendas klassis, kui eesti keele õpetaja, peale eelmise päeva kirjandite läbivaatamist, kogu klassi ees minu kirjutatu eraldi välja tõi. Ta ütles, et ta teadis algusest peale, et ma oskavat kirjutada. Ja mina uskusin teda. Sellest hetkest oli ta mu lemmik õpetaja. Rahu … Loe edasi: Ennast kiitmast lõpuks väsin
Armastusest
Pühapäev. See päev, kui peaksime kohtuma. Päev, mil olen enamuse enda jaoks selgeks mõelnud, käinud endast väljas ning vaadanud enda sisse. Ringiratast ja läbisegi. Aklimatiseerunud. Ma armastan Tartut. Ma armastan teda võrdväärselt endaga. Ma armastan, et ta on hoolitsev ja avatud. Et ta kutsub ja ei aja ära. Ma armastan, et ma pean tema peale … Loe edasi: Armastusest
Untitled 1338
Et kõik ausalt ära rääkida, võiksin alustada tegelikult ükskõik kust, välja jõuame ikka samasse kohta. See on koht, kus olen tegelikult kogu aeg olnud, ma lihtsalt ei teadnud, et see on igavene. Koht, millisest tagasiteed ei eksisteeri. On ainult ahelad ja mingi tuim müra, mis kord lähemale, siis jälle kaugemale liigub, ent kunagi päriselt ära … Loe edasi: Untitled 1338
Türi-Paide-Saaremaa
Käisin Sigridiga Saaremaal spaas, eks, ja tellisin tuppa kalli pudeli pesuehtsat šampanjat. Lihtsalt efekti pärast, et tuled uksest sisse ja jääpang ootab, puuviljad kõrval. Romantiline. Hui ootas. Pidin minema administratsiooni kaeblema. Siis toodi, vabandati. Võtsin kauba vastu ja surusin viie eurose, mille olin plaaninud toateenindusele tipiks pihku lüüa, nüüd sügavamale pükste taskusse. Tähendab, miks ma … Loe edasi: Türi-Paide-Saaremaa
Lind
Vaata, see inimene, kellel on vaevumärgatav, ent samas kõige mõjusam roll sinu elus, kelle hüpnotiseerivat häält kuuldes sa kivikujuna keset kesklinna liikluskultuuri seisma jääd, kelle varju nähes sa kassi kombel õhku kargad ja kes on võimeline sinu tuju sõrmenipsuga, kas väga heaks või siis väga halvaks muutma. Ei, mitte sinu ema. Ma räägin sellest inimesest, … Loe edasi: Lind
Lendamas
Niisiis ma käisin lendamas. Lennukiga, kui kedagi huvitab. Tallinnast Kuressaarde. Lihtsalt, et lennata ja kriipsutada lõpuks ometi maha esimene peatükk minu tolmu koguva bucket listi põhjatuna näivast kogumist. Ma ei ole nõudlik inimene, niisiis nõuan ma endalt võrdlemisi tehtavaid asju. Pigem tagasihoidlikud: raamatu väljaandmine, Eurovisiooni loo kaasautoriks olemine, Nihilist.fm'i taasloomine, maja ehitamine, armumine... Lennukiga lendamine, … Loe edasi: Lendamas
Viirus
Ärkasin pool viis üles, õudne suhkrupohmell. Olin pühade puhul šokolaadikooki ostnud, kõik ära söönud ja longerot peale libistanud. Rõve suhkru maitse keelel, mille kõrval vanaema lumepallisupp ja teise astme diabeet kahvatuvad. Jõin eilse mulliga pudelivett ja kaalusin enesetappu. Seljataga oli kirev öö, mis hõlmas endas kirglikku ilastamist maailma seksikaima tüdruksõbraga, keda mul kunagi ei olnud. … Loe edasi: Viirus
Mordom Ranning 