Pühapäev. See päev, kui peaksime kohtuma. Päev, mil olen enamuse enda jaoks selgeks mõelnud, käinud endast väljas ning vaadanud enda sisse. Ringiratast ja läbisegi. Aklimatiseerunud. Ma armastan Tartut. Ma armastan teda võrdväärselt endaga. Ma armastan, et ta on hoolitsev ja avatud. Et ta kutsub ja ei aja ära. Ma armastan, et ma pean tema peale … Loe edasi: Armastusest

Et kõik ausalt ära rääkida, võiksin alustada tegelikult ükskõik kust, välja jõuame ikka samasse kohta. See on koht, kus olen tegelikult kogu aeg olnud, ma lihtsalt ei teadnud, et see on igavene. Koht, millisest tagasiteed ei eksisteeri. On ainult ahelad ja mingi tuim müra, mis kord lähemale, siis jälle kaugemale liigub, ent kunagi päriselt ära … Loe edasi: Untitled 1338